43-aastane austerlane Felix Baumgartner hüppas eelmisel pühapäeval enam kui 38 kilomeetri kõrguselt stratosfääri alumisest kihist langevarjuga. Elukutselise kopteripiloodi arvel on kolm rekordit: kõrgeim õhupallilend, kõrgeim langevarjuhüpe ning kiireim vabalangemine. Baumgartner on esimene inimene, kes ilma õhusõidukita ületas helikiiruse, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Vladislav Pustõnski sõnul ei olnud see ettevõtmine tegelikult teaduslik.

"See on pigem reklaamiettevõte ja ettevõtmine, et näidata seda, mida inimene suudab teha. Teaduse jaoks oli stratosfääri uurimine stratostaatide abil tähtis mitukümmend aastat tagasi, kui ei olnud veel teisi võimalusi, aga praegu selleks kasutatakse meteosondi, mis lendavad ilma inimesteta, ja tehiskaaslasi," selgitas teadur.

Felix Baumgartner tõusis 39 kilomeetri kõrgusele õhupalliga, mis oleks võinud puruneda. Skafandris oli tehiselukeskkond - rõhk, soojus ja hapnik. Kui skafandrisse oleks tekkinud auk, oleks Baumgartner lämbunud.

Hüppe ajal oli tal raskusi hõredas mõhus oma keha üle kontrolli saavutada. Pöörlemise ajal kogunes veri pähe ning jäsemetesse ning austerlasel hakkas teadvus kaduma. Kui Baumgartner 9 minutit hiljem maale jõudis, ei olnud tal teadlastele öelda midagi, mida need poleks tematagi teada saanud.

Eelmise langevarjuhüppe rekordi püstitaski Ameerika sõjaväelendur Joseph Kittinger 1960ndal aastal, kui hüppas 29,5 kilomeetri kõrguselt.

"Need hüpped teostati just selleks, et välja selgitada, kas inimene saab lennukist välja hüpata, juhul kui lennukiga midagi juhtub - just sõjalennukist, mis lendab hästi kõrgel, mis lendab stratosfääris. Praegu me juba teame, et inimene saab seda teha, ja sellised eksperimendid on kasulikud just selliste juhtumite modelleerimiseks," ütles Pustõnski.
 
Sõjalennukid lendavad tavaliselt siiski kaks korda madalamal kui oli Baumgartner. Lennuk ei lenda, kui õhk on nii hõre, et sellele ei saa toetuda. Eksperimentaallende on tehtud kuni 100 kilomeetri kõrgusele, ütleb Vladislav Pustõnski. Kuid siis on kasutatud raketimootorit ning tegu on olnud hüppega atmosfäärist välja, mille järel lennuk on maandunud.

Langevarjuklubide liikmed hüppavad vabal ajal sadu ja tuhandeid kordi - rohkem kui õhudessantväelased. Need peavad saama vastase tagalasse ja selleks pole tarvis tõusta stratosfääri. Eesti langevarjuklubi instruktor Tanel Viin ei usu, et Felix Baumgartneri saavutusest võiks abi olla ka eriüksuslastel või spioonidel.

"Tõenäoliselt pigem mitte. Ühe inimese toimetamine kuhugi tagalasse eriti veel nii kõrgelt on üsna kallis versus mingisuguse droonlennuki või siis mehitamata luurelennuki saatmine," ütles Viin.

Langevarjusport kuulub nende alade hulka, mis alguses nõuavad eneseületamist, ütleb üle 900 korra hüpanud Viin. Avatud langevarjuga lendamine, tiibkostüümi kasutamine, vabalangemine on nende alad.

"Minule endale meeldib see mõte, et kunagi 60-70ndatel oli superkangelaste ajastu, kus kaks suurt impeeriumi võistlesid omavahel.  Nüüd ammu ei olnud teinud keegi sellist rekordit või piire käinud nihutamas. Teinekord on maailmal kangelasi vaja," lausub ta.

Vabalangemise tunne ja kiirus, erinemine neist, kes kunagi maapinnast kõrgemale ei tõuse, teeb selle spordi nende jaoks erutavaks. Nemad kõik teadsid Felix Baumgartnerit. Nüüd teab Felixit terve maailm. Vähemalt mõnda aega. Baumgartner on kangelane.