Helle Tiikmaa ja Ronald Liive üksteist ei tunne, kuid neid seob üsna palju. Nad on tundliku sotsiaalse närviga ajakirjanikud - Tiikmaa juba 36 aastat, Liive 15. Lisaks seisavad nad mõlemad tuliselt enda lapse huvide eest, eriti kui küsimuse all on tervis.

"Me pidime kuskil kolm kuud ootama seda esmast aega ja see kolm kuud on ühe väikese inimese elus mõõtmatu pikk aeg," ütles Liive.

"Vaimse tervise probleemidega inimesel, ega siis kõigil ei ole niisugust eestvõitlejat nagu mina olen oma pojale," lisas Tiikmaa.

Kui Tiikmaa poeg läks algkoolist põhikooli, avaldusid mured, mis kujundasid ümber kogu nende senise elu.

"Tal tekkisid füüsilised probleemid. Süda läks pahaks, pea käis ringi kõik niisugused stressiväljendused, ta ei jõudnud enam kooli. Ja kui talle siis pakuti kooli poolt, esialgu ainult kooli poolt, see enne, kui kõikvõimalikud rajaleidja otsused, psühhiaatrid, diagnoosid tulid. Kool ise pakkus välja, et ta võiks üks-ühele õppes viienda klassi lõpetada. Laps läks särama. Põhimõtteliselt see on see süsteem, mis talle sobiks," selgitas Tiikmaa.

Teisemea alguses sai Tiikmaa ainus laps diagnoosi, et ta on autist. Naise sõnul neil toona vedas, sest tänu hakkajale perearstile, nutikale neuroloogile ja psühhiaatrile tuli selgus majja umbes poole aasta jooksul. Individuaal- ja veebiõppega lõpetas poeg keskkooli, kusjuures inglise keele riigieksamitulemus oli tal 96 punkti.

"Minu poeg on praeguseks 24 aastat vana ja ta on tore noormees. Introvertne muidugi ja samas väga heasüdamlik, väldib igasuguseid konflikte ning ei ole suhtlemisaldis. Tänu sellele on tal elus suhteliselt keeruline. Ta on väga intelligentne, aga tema intelligents ja mõttemaailm on nii-öelda keskmisest inimesest väga erinev," selgitas Tiikmaa.

Tiikmaa sõnul on natuke teistmoodi poja emaks olemisel nii kergemaid kui ka raskemaid külgi.

"Paljud probleemid, mis teiste emade jaoks on kaelamurdvad või närvesöövad, on minu jaoks puudunud. Teiselt poolt on mul jälle niisuguseid probleeme tulnud lahendada, mida teised emad ei ole pidanud isegi mitte mõtlema, et need olemas on. Emana on laps laps," sõnas Tiikmaa.

Tiikmaa poeg igapäevaselt ravimeid võtma ei pea, kuid teatava regulaarsusega on tal vaja psühhiaatri abi. Kuni 20-nda eluaastani käis noormees ema saatel lastepsühhiaatri juures ja kõik sujus ladusalt. Olukord aga muutus, kui ema püüdis pojale juba täiskasvanuna leida uut arsti.

"Põhimõtteliselt üleandmist ei toimunud. Ma ei tea, arst haihtus. Kuna ta ikkagi oli liiga vana tema jaoks, siis kontaktid kuidagi kadusid ja uue arsti saamine on olnud väga keeruline. Ma ootasin, kuni selle hetkeni, mil tuli teadmine, et varsti tuleb hakata uuesti ajama puude ja töövõimetuse asju," selgitas Tiikmaa.

"Me sattusime mitte kõige parema variandi peale, kõige parem suhe ei tekkinud. Sellegipoolest ma eeldasin, et kuna me oleme käinud selle arsti vastuvõtul ühe korra, tähendab see omakorda seda, et me saame sinna edaspidi ilma, et me peaks hakkama samu vaheastmeid uuesti tegema. Minu suureks üllatuseks öeldi mulle registratuurist, et võimalusi üle hüpata nendest ei ole, tehke uus e-konsultatsioon," ütles Tiikmaa.

E-konsultatsioon on sisuliselt kahe arsti vaheline kirjavahetus, kus püütakse leida patsiendi tervisemurele parim lahendus ja vajadusel kutsutakse abivajaja ka visiidile.

Tiikmaa palus toona taas teha perearstil e-konsultatsiooni psühhiaatrile. Naine ootas arstilt vastust, aga seda ei tulnud ega tulnud. Täielik vaikus. Kuni lõpuks selgus, et see e-konsultatsioon lihtsalt lõpetati.

"See psühhiaatrihaigla otsustas, et me tulime liiga vara, aga mulle ei öelnud seda keegi enne kui ükskord perearsti juures hiljem käies. Seda ei olnud ka epikriisis, vähemalt ma ei leidnud seda sealt. Mul tekkis segadus, et miks? Lihtsalt pandi kinni kõik," selgitas Tiikmaa.

Lõpuks ei jäänudki emal muud üle, kui minna tasulise arsti vastuvõtule. See läks maksma 170 eurot ja ka sinna tuli aega oodata pikalt.

"Me saime paari kuu ootamisega psühhiaatrile. Põhjus, miks ma nii vara alustasin ka tasuta ja riiklikus süsteemis psühhiaatri otsimist ongi see, et need järjekorrad ei ole lühikesed. Ma ei teadnud, kui kaua võtab aega enne, kui ma saan psühhiaatrile löögile, selleks, et talle teha psühhiaatri epikriis hindamise jaoks. Ma ei teadnud seda, järelikult võtsin endale aega. Tuleb välja, et võtsin liiga palju nende hinnangul. Noh, mis sa teed?" sõnas Tiikmaa.

"Kui sa näed, et sinu lapsel on mõni mure, probleem, on jalaluu katki, siis mitte ükski lapsevanem ei jää lihtsalt niisama diivanil istuma ja vaatama, et eks see paraneb ise. Kui on mingeid märke, signaale, et laps vajab tuge, abi, siis see on põhjus, miks minna vaimse tervise abi otsima," ütles Liive.

Liive elab Saaremaal Kuressaares. Sarnaselt Tiikmaa pojale lõid Liive lapsel raskused välja, kui võsuke liikus ühest haridusastmest järgmisesse - lasteaiast algkooli. Hakkaja isana proovis ta kiiresti leida lahendust kuhjuvatele muredele.

"Vaimse tervise abi puhul see väga oleneb, kus sa elad. Kui sa elad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja ehk veel mõnes suuremas kohas, siis on see üsna lihtsasti kättesaadav, oma aga-dega. Aga kui sa elad kuskil ääremaal, siis on seal väga suured aga-d mängus. ," lausus Liive ning lisas, et kahjuks toetab riik ääremaastumist.

Liive sõnul Saaremaal algkooliealistele lastele psühhiaatriabi üldse polegi ning tema laps suunati Pärnusse ootejärjekorda. See osutus aga kolme kuu pikkuseks.

"See kolm kuud on ühe väikese inimese elus mõõtmatu pikk aeg. Kui sa näed, et abi ja tuge oleks vaja nüüd ja kohe , siis mingi osa ühiskonnast leiab, et on vaja oma rahakotirauad avada, et saada kiiremat abi," ütles Liive.

Perekond sai erakliinikus lastepsühhiaatri juurde aja juba järgmiseks nädalaks. Poolteist kuud tuli voorida mandril arstide vahet, kuni sai selgeks, et lapsel on aktiivsus-ja tähelepanuhäire ning talle määrati ravi.

"Me pidime käima Tallinnas ja Tartus. See tähendas meie jaoks veedetud öid hotellides. Tuhandeid kilomeetreid mööda Eestimaa pealt sõitmist ja loomulikult ka otsest rahasummat, mis me käisime välja siis erakliiniku teenuse kasutamise eest," selgitas Liive.

Puhtalt visiiditasude peale kulus Liivel 1100 eurot, ent sinna peab tema hinnangul juurde arvestama ka tegemata jäänud töötunnid, kus ta sissetulekut teenida ei saanud. Lisaks veel hotellid ja transpordikulud. Kõik see pole aga peamine. 

"Seal on nüansse, eripärasid, mida on rahaks väga raske ja keeruline kokku arvutada. Kõik see muu vaimne pool, kuidas ta kurnab sind, mida sa ühiskonna poolt saad tagasi, milline kõik see sinu kogemus on. Seda rahaks mitte keegi ümber ei suuda arvutada," ütles Liive.

Just selleks, et meie ühiskonna stigmasid murda, otsustas Liive astuda Eesti ATH liitu. Mees on väga tänulik neile, kes on varasemalt julgenud avalikult oma diagnoosist rääkida. See on aidanud teda ja nüüd, jagades oma pere lugu, loodab ta aidata teisi.

"Ma annan julgustavalt välja sellise signaali, et kui minu poeg läks ravimiravi teed ja olnud selle kuuri peal paar päeva, lausus mulle laused: "Ma saan elus esimest korda  mõelda, mu peas on rahu." See on, mille poole minna," lausus Liive.