Istungi ajendiks oli peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Marko Tiituse avalik pöördumine.

Õppe korraldusest Euroopas rääkis Tartu ülikooli religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev, oma kogemust usundiõpetuse õppimisest koolis jagab Tartu ülikooli teoloogia nooremteadur Rahel Toomik, usundiõpetaja vaatenurgast kõneleb Tartu ülikooli praktilise usuteaduse õppetooli humanitaarainete didaktika nooremteadur Pille-Riin Makilla.

Erinevate ainete lõimingust rääkis Tallinna 32. Keskkooli ajaloo ja usundiõpetuse õpetaja Ulla Herkel ning Tallinna Ülikooli vanemteadur, folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu selgitas, kuidas aitas usundiõpetus mõista ja suhelda inimestega, kes on pärit religioossetest ühiskondadest.

Makilla peatus oma ettekandes muuhulgas sellel, kuidas usundiõpetust võiks õpetada. Ta ütles, et kui hetkel on õppekavades tähtsal kohal suund, et on aktiivõpe, õpilaste kaasamine, kriitilise mõtlemise arendamine, siis tegelikult usundiloo teemasid polegi muud moodi võimalik anda kui arutelude, rollimängude ja väitluste kaudu,

"On teemasid kus üheseid vastuseid polegi. Meetodite valimisel tuleb rakendada loosvust, et õpilasele oleks eri perspektiivid arusaadavad, et neil oleks ruumi arvamusi kujundada ja et nad teeksid seda kaasõpilaste suhtes lugupidavalt," rääkis Makilla.

Makilla rääkis ka, et nõuda eri aineõpetajatelt, et nad peaksid ainekavadesse tekitama ruumi usunditeloole on ebareaalne ja ülekohtune. "Samuti tuleb usunditeemadega hoida end pidevalt kursis, sest need on ajas muutuvad, aga meie õpetajad on ülekoormatud ja nende koolitamine on kulukas ja kärpe ajal ei tasuks seda rääkida," sõnas Makilla.

"Kui usundiõpetus muutub kohustuslikuks, ei peaks teistest ainetest usunditeemad kaduma," lisas Makilla.

Herkel, kes rääkis usundiõpetuse lõimisest eri ainetesse, ütles, et tavalise õpetaja puhul on küsimus selles, kas tal on aega teadmist ja oskust neid teemasid sisse tuua.

"Eesti noorte väärtused on polariseeritud: 15-aastaste poiste omad sarnanevad Rumeeniale, tüdrukute omad Norrale. Uuringud on toonud välja, et sõna võtavad õpilased, kelle tase on pigem nõrgemapoolne. See näitab, et noorte väärtuskasvatusega tuleb tegeleda," ütles Herkel.

"Kui meediapädevust Eesti tublisti edendab, siis koolidele on vaja sõnumit, et väärtusõpetusega tuleks tegeleda," lisas Herkel.

Toomik esindas enda sõnul ka neid priviligeeritud inimesi, kes on saanud usundiõpetust.

Toomik märkis, et ülikooli astujatel on raskusi religiooniloo a ja o valdamisega ja religioosset kirjaoskamatust demonstreerivad ka avalikus sektoris töötavad kõrged ametnikud.

Toomik lisas, et ta mõistab soovi integreerida usundilugu teistesse ainetesse, kuid ta ei poolda seda.

"Tartu Ülikool on koolitanud välja õpetajaid, eks oskavad religiooniga seonduvaid teadmisi edasi anda, kuid nende teeneid kasutatakse vähe," sõnas Toomik.

Kõivupuu ütles samuti, et ta peab usunditeõpetuse või maailmavaadete õpetuse eraldi ainet oluliseks. "Usunditeõpetus on vajalik, et inimene religiooni valides teeks teadliku otsuse. Oluline on rääkida uususuliikumistest, mida ka Eestis kohtab," lisas Kõivupuu.

Kommentaare jagasid ka arutelul viibinud riigikogu liikmed.

Margit Sutop ütles, et võitlus lisada õppekavasse veel üks aine, on väga raske võitlus.

Signe Kivi lausus, et tema pooldab usunditeloo sidumist olemasolevate ainetega ja õpetajate täiendkoolitust. Samas pole ta ka eraldi aine vastu.

Viilma polnud rahul haridusministeeriumi esindaja sõnumiga, et õppekava muudatus puudutab tervet ühiskonda ja ka ühe õppeaine sissetoomine ilma õppekava muutmiseta pole võimalik.

"Kui öeldakse, et see diskussioon peab veel 10 aastat käima, siis kes seda otsustas?" küsis Viilma.

Endine haridusminister Tõnis Lukas ütles, et on veel seitse laudkonda, kes räägivad oma teemast sama võimsalt, näiteks looduteadlased.

"Seega on selge, et õppekava loksutamine toob kaasa arutelu ja kui on otsus, tuleb seda põhjendada. See on tehtav, aga mitte lihtsasti ja mitte nii, et ministeeriumi inimesed jäävad sellega omapead," sõnas Lukas.