15 aastat tagasi kehtima hakanud pärimisseaduse muudatuse järgi peavad lahkunu pärijad kolme kuu jooksul inimese surmast tegema avalduse pärandist loobumiseks, vastasel juhul loetakse pärand vastu võetuks. 

Kui muus osas on muudatus teinud pärimise protsessi märkimisväärselt lihtsamaks, siis aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus näiteks võlgades inimese surma järel peavad kõik lahkunu veresugulased käima järjest notaris pärandist loobumise avaldust vormistamas, et mitte endale sisuliselt tundmatu sugulase võlgasid enda kaela saada.

Varem kehtis vastupidine süsteem – notarisse pidi minema see, kes oli huvitatud pärimisest. Pärimismenetluse algatamisega oli pärijal aga aega suisa 10 aastat ning paljud ei pidanud vajalikuks näiteks pärandatavas korteris sees elades kulutada raha sellele, et paberid korda ajada. 

Uus lahendus tegi seega õigussuhted palju selgemaks ning sellega on rahul nii justiitsministeerium kui ka notarid. 

Notarite Koja aseesimehe Priidu Pärna sõnul võetakse pärand reeglina vastu. Pärna hinnangul on pärimismenetlusest loobujaid circa üks 20 inimesest, kuid ta rõhutas, et see on vaid tunnetuslik ning reaalset statistikat loobumiste kohta ei koguta. "Enamus loobumisi on ikkagi seotud sellega, et surnud inimesel olid võlad ja ei taheta nendega tegeleda," ütles ta. 

Palju loobumisi on ka sellised, mis on pärijate vahel kokku lepitud – näiteks isa surma puhul loobub üks poeg teise kasuks, kuna sai isalt tema eluaja jooksul tuge või siis just loobub pärandist, kuna teised sugulased olid lahkunuga lähedasemad. Pärandi vastuvõtmise kasuks räägib see, et Eestis ei ole pärandimaksu, mistõttu on pärand sisuliselt maksustamata kingitus pärijale. 

Loobumise jada võib kujuneda paari aasta pikkuseks

Kui pärijate esimene ring ei ole kolme kuu jooksul inimese surmast pärandist loobunud, tunnistatakse nad pärijaks. Järgmise pärijate ringi kolmekuune loobumisaeg hakkab jooksma hetkest, mil notar neid pärimismenetlusest informeerinud on.

Pärimise soovi korral tuleb pärimismenetlus notaris algatada ka siis, kui inimese surmast on möödas üle kolme kuu, notar omaalgatuslikult seda ei tee. Seejuures saavad pärimismenetlust algatada ka pangad, kohalik omavalitsus ja korteriühistu. 

"Probleem on loobumise ahelad – näiteks kui isa sureb, lapsed loobuvad, ei ole sellega kõik, et pärand läheks üle riigile või kohalikule omavalitsusele. Tekib loobumise jada. Riik ei aja kohe kätt sinna vahele ja võta vara endale," kirjeldas Pärna. 

Nii käib loobumiste jada läbi vennad-õed, onud-tädid, nende lapsed ja lapselapsed, kellele kõigile pakutakse pärimise võimalust. Seejuures on igal ringil kolm kuud pärandist loobumiseks.

"Kui standardne pärimismenetlus lõpeb paari kuuga, siis loobumiste ahel, kus pärand läheb lõpuks kohalikule omavalitsusele – kes sellest loobuda ei saa – sellega võib minna paar aastat," ütles Pärna. 

Notaris pärandist loobumine on aga võrdlemisi tülikas protseduur. Selleks tuleb leida sobiv aeg, minna kohale ning tasuda seitsmeeurone notaritasu, mis ei ole küll suur, aga põhjustab kaugetes sugulastes trotsi. 

Pärna tõi näiteks, et kui pärijad elavad välismaal, peavad nad avalduse loobumiseks tegema sealse kohaliku notari juures ning see tuleb ka tõlkida, mis on omaette kulu. 2020. aastast saab välismaal viibides kasutada ka kaugtõestamise võimalust, mis tähendab 24-eurost lisatasu.

Loobumise alternatiiv on pärandvara pankrot

Kaugemad sugulased on aga enamasti pahased, et pärimisest loobumise koorem nende peale lükati. Pärna arvates võiksid lahkunu lapsed arvestada, et kui vanemad on neid üles kasvatanud, võiks peale vanema surma võtta ka tema kohustused enda kanda. On aga arusaadav, et kõik pärijad seda ei tee ning selleks on võimalus kuulutada kohtus välja pärandvara pankrot.  "Mõni on valmis võlad kinni maksma, et näiteks mingi kinnisvara või pilt endale saada," rääkis Pärna. 

Justiitsministeeriumi tsiviilõiguse ja kohturegistrite talituse nõuniku Kaidi Urgase sõnul ei olnud seadusandja eesmärk loobumissüsteemi kehtestamisel kohustada kõiki pärijaid järgemööda pärandist loobuma, eeldus on siiski olnud, et kohustuse lahkunu varaga tegeleda võtavad endale lähemad sugulased. 

"Pärandvaral lasuvate kohustuste pärimise kartuses ei ole pärija ainukeseks võimaluseks pärandist loobuda, vaid seadus võimaldab pärija vastutust piirata pärandvara inventuuri või vajadusel pankroti avalduse esitamise kaudu. Seeläbi on võimalik vältida ka olukorda, et suur hulk pärijaid peaks hakkama pärandist loobuma," rääkis Urgas. 

Pärandvara pankroti võimalust võiksid Pärna hinnangul ka notarid ise pärijatele tutvustada, kui on aru saada, et menetlus tundub perspektiivitu ja võlad ületavad positiivse vara väärtust. Inimestel on aga hirm kohtu ees. 

"Arvatakse, et see on keeruline ja kallis," märkis Pärna. "Kohus võtab protsessi õlult ära, määratakse pankrotihaldur. Kui asi on perspektiivitu, tunnistab kohus pankrotimenetluse raugenuks ja kirjutab võlad korstnasse," kirjeldas ta. 

Kohtusse pöördumisel tuleb tasuda 10-eurone riigilõiv ehk sisuliselt jääb see samasse hinnaklassi pärandist loobumisel tehtava avalduse esitamisega. Pankrotiavalduse tegemiseks tuleb siiski pärand esmalt vastu võtta. "Osad võtavad kuulda, osad jäävad kangekaelseks," nentis Pärna. 

Pärijate ringi koomale tõmbamine võib riivata pärijate õigusi

Pärna hinnangul võiks justiitsministeerium analüüsida, kas sellist koormust on vaja tekitada juhul, kui on ette näha, et lahkunul on suured võlad ning pärimisprotsess tundub perspektiivitu.

Notarid on Pärna sõnul pigem praeguse olukorraga ära harjunud. "Inimeste varanduslik seisukord on ajaga muutunud – võlgade osatähtsus pärandvaras on palju suurem. Loobumised on siis, kui inimene on eluga rappa läinud, ei ole enam kinnisvara, autot, on kiirlaenud. Seal tulekski pankrot välja kuulutada, mis seda loobumisahelat tekitada," ütles Pärna. 

Justiitsministeerium ei ole senise süsteemi muutmist pidanud vajalikuks analüüsida, kuna seadus võimaldab nii pärandvara inventuuri kui ka pankrotti ehk võimalusi sellise olukorra vältimises. 

"Kellegi pärimisõigusest ilma jätmise korral oleks potentsiaalselt tegemist põhiseadusega tagatud õiguse riivega. On väga keeruline öelda, mis juhtudel on tegemist ilmselgelt perspektiivitu pärimisasjaga. Pärandvara väärtus on subjektiivne, osa vara võib olla teadmata jne. Seda enam, et pärimismenetlust viivad Eestis läbi notarid, kes ei määra menetluse käigus kindlaks mitte vara, vaid pärijad," rääkis Urgas. 

Kulukas ka notaritele

Kui pärandist loobujate ringi jaoks on üks tusaseks tegev asjaolu ka see, et enda jaoks võib-olla tundmatu sugulase võlgadest loobumiseks tuleb tasuda notaritasu, siis notarite jaoks ei ole see sugugi tulu teenimise koht.

"Pärimistasud on 15 aastat ühesugused olnud. On olnud jutte, et peaks tasusid korrigeerima, muidu pole võimalik büroosid ülal pidada, eriti maapiirkondades, kus ei tehta suuri kinnisvaratehinguid," rääkis Pärna. 

Pärna sõnul tähendab pärimisest loobujate ring notarile suurt töömahtu. "Tuleb kirjad välja saata, vaadata, kas need jõudsid kohale. Kogu aeg peab olema mingi tabel, peab kontrollima, kas on loobutud, kas kõiki on õigeaegselt teavitatud," rääkis notar.

"Meie jaoks on need miinusega asjad, nendele pärimisasjadele maksame kindlasti peale. Aga notar ei saa tööd valida," sõnas Pärna.