Professor tunnistas, et tema jaoks on veidi üllatav, et homoseksuaalsuse, lahutuse ja abieluväliste suhete alane diskussioon just roomakatoliku kirikus puhkes ja seda veel nii kõrgel tasandil.

"Paavst emeritus Benedictus XVI oli minu arusaamist mööda olulisemalt jäigemal positsioonil. Teisalt on loomulik, et Franciscus I kui Ladina-Ameerika taustaga vaimulik on mõneti paindlikum ja liberaalsem, nii nagu on seda ka sealne ühiskond," ütles ta ERRi uudisteportaalile.

Kulmari sõnul olid märgiks, et katoliku kirikus võidakse selline diskussioon avada, muutused pedofiilsete preestrite juhtumite käsitlemises. Kirik on nende osas loobunud ringkaitsest, nende juhtumite eest vabandanud ning soostunud vaimulike pedofiilia eest kohtu alla andmisega. Eelmisel sajandil oleks see kõik olnud veel mõeldamatu, nendib professor.

"Selles küsimuses on nulltolerants tekkinud ka ilma kirikukoguta, kusjuures oma positiivne roll on seisukoha väljakujunemises olnud nii Johannes Paulus II-l kui ka Benedictus XVI-l. Vanas ja suures kirikus võtavad muutused aega," ütles Kulmar.

Mõnes riigis on katoliku kiriku suhtumine näiteks homoseksuaalsusesse juba praegu vabam. Osa USA roomakatoliku kogudusi lähtuvad põhimõttest, et homoseksuaalid võivad kogudusse kuuluda, kui nad jäävad oma eraelu osas diskreetseks.

"Mulle tundub, et Rooma kuuria on nendes perekonnaelu ja seksuaalsusega seotud küsimustes tõesti vaikimisi andnud erinevate riikide piiskopkondadele mõneti vabamad käed, eriti kui ühiskondlik arvamus ja praktika ning siit johtuvalt riikide seadusandlus on kaldunud liberaalsuse suunas," märkis Kulmar.

Ajapikku aktsepteerib Püha Tool reaalselt kujunenud olukorda

Paavst Franciscuse kokkukutsutud pereväärtuste kirikukokku kuuluvad piiskopid avaldasid esmaspäeval esialgse raporti, milles nad kutsusid katoliku kirikut üles tervitama ja aktsepteerima homoseksuaale, ebatraditsionaalsete perede lapsi, lahutatud inimesi ja abieluvälises suhtes elavaid paare. Nende raport on nn töödokument - kirikukogul osalevate piiskoppide diskussioon selles käsitletud põhimõtete üle alles algab.

"Arvan, et küsimustes, mida piiskoppide raportis nimetati, on oodata kuuria ja Püha Tooli ametlikku aktsepteerimist ehk reaalselt kujunenud olukorra legitimeerimist. Kui mitte kohe, siis mingi aja pärast," ütles Kulmar.

Ta lisas, et ootab huviga nende seisukohtade teoloogiliste põhjendustega tutvumist, sest vanima, suurima ja autoriteetseima kristliku kiriku selgitus on kindlasti paljudele usklikele mõõduandev.

"Samas tundub, et tsölibaadi ehk vaimulike kohustusliku abielutuse vabatahtlikuks muutmise või koguni kaotamise küsimuse käsitlemiseks ei ole roomakatoliku kirik veel valmis," sõnas Kulmar.

Mõned praegu kestval katoliku kiriku pereväärtuste kirikukogul osalejatest on võrrelnud seekordset kirikukogu ajaloolise II Vatikani kirikukoguga.

Kulmar selgitas, et teine oikumeeniline Vatikani kirikukogu ehk kontsiil aastatel 1962-1965 oli nüüdisaja tähtsaim roomakatoliku kiriku reformkirikukogu, kus keskse arutluse all oli kiriku koht nüüdismaailmas ja kiriku avanemine muutustele. Kontsiili alustas paavst Johannes XXIII, pärast tema surma 1963. aastal jätkas kirikukogu juhatamist paavst Paulus VI.

"Tähtsaimad tulemused olid põhjalik liturgiareform, luba ladina keele asemel jumalateenistusel kasutada kohalikke keeli, sallivuse suurenemine mittekatoliiklaste suhtes ja koostöö teiste religioonidega, samuti 1054. aasta kirikuvande mahavõtmine oikumeeniliselt õigeusu kirikult 7. detsembril 1965, millega kaks vana suurt kirikut leppisid ära. Siiski ei käsitletud probleeme, mis on nüüdseks muutunud üha aktuaalsemaks. Kõne all ei olnud näiteks üldse tsölibaat, samuti pedofiilia, mis oli tollal üldse tabuteema," jätkas professor.