Mida peaks tööandjate hinnangul tegema valitsus olukorras, kus Eesti varustuskindlust paneb proovile üha tihedam välisühenduste katkemine merealuste elektrikaablite lõhkumise näol? Ja kas asjakohane oleks kaaluda lahkumist süsinikukvoodikaubanduse süsteemist?

Kui me räägime elektri lõpphinnast Eestis, siis see on olnud juba enne Estlink 2 purunemist tegelikult meie tööstustele üsna suur probleem konkurentsi vaates, sest meie elektri lõpphind on olnud kallim kui Põhjamaades. Ja kindlasti see katkenud Estlink 2 olukorda paremaks ei tee. Meid uuel aastal ootavad ees hinnatõusud elektri osas kõiges kolmes komponendis ja siin ma pean silmas peale elektri hinna veel reguleeritud tasusid. Need tulevad põhiliselt meie Kesk-Euroopa sageduspiirkonnaga sünkroniseerimisest. Aga ka maksud - käibemaks tõuseb ja elektriaktsiis tõuseb. Kõik see kokku paneb Eesti tootmisettevõtted
üsna raskesse olukorda vastu meie Põhjamaade konkurente.

Ühtepidi on ju Ukraina sõda varsti kolm aastat kestnud ja see on meie piirkonnale kindlasti juba mõju avaldanud. Eemalt vaadates me oleme ikkagi üsna selle sõjakolde lähedal, me oleme sõdiva riigi piiri ääres. Nii et see mõju on juba avaldatud. Ilmselt meil täna oleks võimalik siin piirkonnas otsustava tegevusega sellise hübriidrünnaku vastu kindlust investorites tekitada, et riigid saavad hakkama. Soome tegutsemine Estlink 2 purustamise järgselt on hea näide sellest, et on tegutsetud otsustavalt ja on andnud usku, et valitsused saavad hakkama selliste olukordadega.

Mida Eesti konkreetselt saaks siin ära teha, et sõnum otsustavusest ja kindlusest jõuaks välisinvestoriteni? On see täiendav kaitsekulutuste oluline suurendamine?

Tegelikult kaitsekulutusi Eesti on ju suurendanud siin järjest. Ja ka see, et Eesti võttis siin sammud, et patrullimisvõimekust suurendati Soome lahes, tegeletakse aktiivsemalt koostöös teiste Läänemere äärsete riikidega olukorra monitoorimisega ja demonstreeritakse ka ilmselgelt, et ollakse valmis ka koos reageerima, samuti NATO on lubanud heidutust suurendada. Kõik need sammud tekitavad kindlust. Üks asi on rahaliste kulutuste suurenemine, aga selliste intsidentide puhul ühiskond tahab näha ka reaalseid samme, et mida siis astutakse selleks, et selliseid intsidente ära hoida ja kui nad juhtuvad, et hästi kiiresti need peatada, süüdlased leida ja süüdlased vastutusele võtta.

Ja siin on Eesti käitunud otsustavalt praegu või näete, et saab midagi teha paremini?

See viimane intsident annab lootust, jah. See intsident ikkagi eos tuvastati,
ilmselt hullem kahju hoiti ära. Süüdlane on teada, asja menetletakse. Ma väga loodan, et see on see, mis näitab ka investoritele, näitab ühiskonnale, et meil on siin piirkonnas võimekus sellistele halbadele tegudele vastu hakata.

Milliseid konkreetseid samme saaks valitsus astuda, et olukorda leevendada?

Kindlasti on tegemist erakordse olukorraga. 650 megavatine ühendus Põhjamaadega oli meie varustuskindlusele ja elektriturule väga oluline. Et natukenegi seda olukorda kompenseerida ja toetada ka kohalikku elektritootmist, et meil desünkroniseerimine läheks libedamalt, võiks kaaluda tegelikult mingisugust maksutuge näiteks Eesti Energiale. Kaks kolmandikku põlevkivist toodetud elektri muutuvkuludest on tegelikult maksud, nendest kõige suurem on CO2 maks. Kohe sinna järgi ressursitasude maks, mis on kohalik.

Ja kui me CO2-st räägime, siis ei ole kindlasti mõeldav, et astuda välja Euroopa CO2 kauplemise süsteemist. Küll aga just viitega sellele erakorralise olukorrale ja varustuskindlusele võiks küsida Euroopa Komisjonilt tasuta kvoote Eestis mingis mahus elektri tootmiseks. Kasvõi seesama 650 megavatti, mis meil on katkenud välisühendused, et selles mahus põlevkivielektri tootmiseks vähemalt
talvisel perioodil saaks tasuta kvooti. See kindlasti aitaks meil siin kohapeal elektritootmist suurendada ja me saaksime talvisele perioodile minna kindlamalt vastu.

Teie kui energiavaldkonnas väga pädev inimene oma eelmise ameti tõttu, milliseks te meie piirkonnas elektri hinna ja kättesaadavuse kujunemist järgmise aasta jooksul peate?

Kui me räägime varustuskindlusest ja elektri kättesaadavusest, siis tegelikult ei peaks meil sellega probleeme olema. Meil on jätkuvalt Põhjamaadega kaks toimivat ühendust ja ka Poolaga on ühendus olemas. Meil on ka Balti piirkonnas piisavalt juhitavaid elektrijaamasid, et vajalik elekter ära toota.

Samas teeb keerulisemaks asjad see, et pärast Venemaa elektrisüsteemist lahti ühendamist, kaob meil ära osa turupõhiselt kasutatavatest võimsustest. Päris täpselt me veel ei teagi, mis see olema saab, aga kindlasti kaob meil turult ära ühendus Poolaga, see läheb puhtalt sageduse hoidmisele. Ja kindlasti ei pea olema me nii naiivsed, et me arvaks, et idanaabril ei oleks meile enam rohkem üllatusi, kas vahetult enne eraldumist või sellega paralleelselt. Selleks kõigeks peab valmis olema. Kui kõik läheks plaanipäraselt, siis ei tohiks meil probleeme
varustuskindlusega tekkida.

Kui me räägime elektri hinnast, siis siin tahaks näha rohkem kaasamõtlemist just valitsuste poolt meie piirkonnas, et me ikkagi saavutame nii varustuskindluse kui ka puhtama energiatootmise eesmärgid selliselt, et see ei tapaks meie
majandust ära. See on hästi oluline, et kõik, ka võib-olla natukene "raamist väljas"
lahendused oleksid laual.

Kas siin oleks põhjust Eleringil võib-olla varustuskindluse raportit uuendada või ümber teha?

Ühe raporti ümbertegemine ei muuda asja. Me peame olema piisavalt paindlikud. Elering on ise öelnud, seesama Estlink 2 purunemine põhjustab ilmselgelt vajaduse varustuskindluse raport ümber teha, sest kui me nüüd eraldume Venemaa süsteemist ja meil Estlink 2 ei ole, siis plaan peab olema teistsugune, kui ta enne oli koos Estlink 2-ga. Nii et jah, valmisolek peab olema erinevateks olukordadeks.

Kui me pikemat perspektiivi vaatame, siis ilmselgelt meil on vaja Eestisse ja Balti riikidesse kaasaegseid juhitavaid võimsusi ja tõenäoliselt ei pääse me sellest, et meil on vaja siia kaasaegsed gaasijaamasid juurde. Isegi ei ole väga suurt vahet,
millises Balti riigis nad paiknevad, aga siin nad kuskil peavad olema. Kui me võtame suvised perioodid, siis vahest on siin 20 kuni 100 megavatti juhitavat
võimsust vaja selleks, et olla nii-öelda Põhjamaade hinnapiirkonnas. Nii, et sellisel juhitaval võimsusel oleks sotsiaalmajanduslikult väga suur positiivne mõju Balti riikidele. Nii et ma arvan, et sellist paindlikku, kaasaegset, kiiresti käivitatavat juhitavat võimsust oleks vaja nii kiiresti kui võimalik Balti riikidesse juurde.