Mis olid Eesti välisministri eesmärgid tänavu siin ÜRO kõrgetasemelisel nädalal?

Eesti välispoliitika on väga selgelt rahvusvahelise õiguse põhimõtteid toetav välispoliitika. See on saanud ka väga suurt positiivset vastukaja siin ÜRO peaassamblee nädalal.

Me istusime laua taga koos G7 riikidega, rääkides Venemaa agressioonist Ukraina vastu ja see on olnud üks meie põhisõnum ka laiemale üldsusele, teistele riikidele, kellega me võib-olla igapäevaselt ei suhtle, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on otsene rünnak ÜRO põhimõtete, rahvusvahelise õiguse vastu. Ja see kandub kõikidele teistele teemadele, mida siin arutatakse. Eesti on siin selgelt olnud üks väga silmapaistev, küll väike, aga väga selge välispoliitikaga riik.

Samamoodi transatlantilised suhted. Väga tähtis oli kohtumine Ameerika Ühendriikide välisministri Antony Blinkeniga ja transatlantiline õhtusöök, kus siis kõik NATO liitlased, aga ka need, kes on meie partnerid, olid laua taga ja päris avatult räägiti ka sellest, kuidas toetada Ukrainat, mis saab olema president Zelenski võiduplaan, mida ta siin lähipäevadel avalikustab. Ka siin on Eestil väga selged seisukohad. Kuna Eesti koos Argentinaga on siis eesistuja president Zelenski rahuplaani viienda punkti eest, mis on siis rahvusvaheline õigus, ÜRO harta ja territoriaalne terviklikkus.

Nii et meie vastu on suur huvi, me oleme väga selgete sõnumitega siin pidanud ka kahepoolseid kohtumisi nende riikidega, kellega me tavaliselt kokku ei saa. Nii et selles mõttes võib öelda, et väga edukas nädal on olnud.

Rääkides nendest kahepoolsetest kohtumistest, siis see nimekiri on olnud päris eksootiline.  Mis siis on Eesti eesmärk või mõte kohtuda näiteks Filipiinide või Bahreiniga?

Kõigepealt, rääkida just nimelt rahvusvahelise õiguse põhimõtete eest seismisest ja territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, kuna see on asi, mis ühendab meid kõiki, olgu need Aafrika riigid, Ladina-Ameerika, kus iganes. Needsamad ohud on ju kõigil, eriti, kui me vaatame ka väiksemaid riike, siis Eesti siin oli ühe kõrvalürituse korraldaja, kus väiksemad riigid rääkisid just sellest, et meie tuumarelv, nagu president Lennart Meri on öelnud, on rahvusvaheline õigus.

Teine asi on muidugi kahepoolsed suhted. Eesti on ju väga silmapaistev digiriigina ja nende arenevate riikide huvi meie vastu on just digikoostöö: need reformid, mida me oleme teinud. Me ei räägi ainult tehnoloogilistest võimalustest, vaid ka sellest, et nende enda inimeste elukvaliteet saaks oluliselt paremaks minna. Nii et meil on ka päris mitmeid kahepoolseid kokkuleppeid, eelkõige mis puudutab digikoostööd.

Aastaid on räägitud sellest, et ÜRO Julgeolekunõukogu vajab reforme, see oli ka eelmisel aastal Eesti üks peasõnumitest, on olnud ka tänavu. Miks siis on ÜRO-s nii keeruline neid reforme läbi suruda?

ÜRO reformimisest on räägitud tõepoolest aastakümneid, aga praegune olukord maailmas –  Venemaa agressioon, olukord Gazas, erinevad konfliktid Aafrikas – on ju selle teema uuesti lauda pannud, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole otsustusvõimeline, kuna üks alaline liige, näiteks Venemaa blokeerib kõiki selliseid teemasid, mis ÜRO harta kehtivust peaks tagama.

Seetõttu me oleme tegelikult ajaloolises hetkes, ma ise arvan, et kuskil aastast 1938, kui Rahvasteliiga ei suutnud tegelikult otsuseid langetada ja sellest on siin kõik aru saanud.

Ja kui me kuulasime ka näiteks president Bideni kõnet, siis ta oli väga jõuline, mis puudutab ÜRO Julgeolekunõukogu reformi. Meie toetame neid põhimõtteid, et laiendada otsustajate hulka ÜRO Julgeolekunõukogus ja anda tegelikult ka siis peaassambleel, kus kõik riigid on esindatud, teatud küsimustes, mis puudutab eelkõige agressiooni, suurem õigus otsustada.

Kuidas teile tundub, kas Eesti tuleb järgmisel aastal samuti selle sõnumiga, et me vajame reformi või hakatakse samme ühes, teises suunas tegema?

Ma kardan, et ka veel järgmine aasta me räägime reformide vajadusest, kuna tegelikult ÜRO-d reformida on väga raske. Need reeglid on nõnda paika pandud, et ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, kuhu kuulub ka näiteks Venemaa, peavad otsuseid langetama. Küll aga ma loodan, et just nimelt peaassamblee ehk siis kõikide liikmesriikide tasemel võetakse vastu selgemaid otsuseid, mis puudutab eelkõige rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Ja seda me näeme juba siin viimase paari-kolme aasta jooksul, et need on küll võib-olla vastuolulised ja konfliktsete resolutsioonid, aga valdav osa liikmesriikidest lähtub ikkagi näiteks territoriaalse terviklikkuse põhimõttest.