Inimõigusorganisatsiooni Freedom House aruande järgi olid protestidest 61 protsenti seotud töötingimustega ja 17 protsenti eluasemega. Umbes 18 protsenti protestidest leidis aset Guangdongi provintsis, kus tegutseb rohkem tööstusettevõtteid kui üheski teises Hiina provintsis, kirjutab Bloomberg.

Protestide arvu tõus võib olla seotud Hiina majanduse nõrga seisuga ning see võib valmistada täiendavat peavalu Hiina võimudele.

Hiina sisenõudlus on madal ning eksport on vähenenud eelmisel aastal. Samuti on riiki tabanud kinnisvarakriis ning ehitusjärgus korteri ostnud hiinlased seisavad silmitsi peatatud ehitusega ega suuda raha tagasi saada. Hiina noorte töötus tõusis 21,3 protsendini juunis ning pärast seda lõpetas Hiina valitsus vastava andmerea avaldamise. Detsembris muutis valitsus metodoloogiat ning avalikustas senisest madalama noorte töötuse näitaja.

Protestid on tegelikult sage nähtus Hiinas, kuid nendes osaleb vähe inimesi ja need keskenduvad kohalikele teemadele. Hiinlased väldivad kõrgete ametnike ja riigijuhtide kritiseerimist võimudepoolse karistuse kartuses, samuti jälgitakse Hiinas põhjalikult inimeste internetikasutust.

Seni kõige ulatuslikumad meeleavaldused viimaste aastakümnete jooksul toimusid Hiinas 2022. aasta lõpus, kui paljude hiinlaste rahulolematus karmide koroonapiirangutega ületas kriitilise piiri. Harukordselt Hiina jaoks süüdistasid osad meelavaldajad piirangutes Hiina presidenti Xi Jingpingi, kelle valitsus teatas piirangute järkjärgulisest tühistamisest loetud nädalad pärast protestide vallandumist.