Ülikoolid teatasid lõppenud nädalal, et ei kirjuta praegusel kujul alla halduslepingutele riigiga, kui valitsus selleks ja järgnevaks kolmeks aastaks ei anna lisaraha.

Lepiku sõnul on olnud kõrghariduse rahastamise mudel suureks küsimuseks viimased 10 aastat ning kõrghariduse rahastamine suhtega SKP-sse on sisulistelt langenud ühele protsendile. "Selles kontekstist on ülikoolide etteheited suhteliselt arusaadavad," ütles Lepik.

Jaaganti sõnul pole varem sellist taktikat lisarahastuse saamiseks kasutatud, kuid seistakse õige asja eest. "Ühiskonnas on viimasel ajal leitud nutikaid viise, mismoodi valitsuse kärpeotsuseid või ebapiisava rahastuse otsuseid painde alla panna," märkis ta.

"Nüüd on päris selline väljakutsehõnguline käik. Mure on tegelikult selgelt olemas, ka haridus- ja teadusminister Liina Kersna on öelnud, et see on probleem, millega peaks tegelema," sõnas Jaagant.

Halduslepingud on aga tarvis varsti allkirjastada, kuid eelarvestrateegia lepitakse kokku alles sügisel. "Ma näen siin tekkimas sellist usalduse kohta. Liina Kersna võib ju öelda, et olen rääkinud valitsuspartneritega ja raha tuleb, kirjutage alla halduslepingutele. Aga siis tuleb suvine majandusprognoos ja juhtub jälle, et igale poole on vaja, aga päris nii palju ei jätku, küllap siis järgmine kord. See oht on olemas, lubadused kehtivad nii kaua, kuni tuleb majandusprognoos," rääkis ta.

Lepiku sõnul võib olla kõrgharidusel kasu ka lisasüstist kaitse-eelarvesse, kuna tegemist on samuti vaid lubadusega, mille põhjalt korraldatakse samal ajal juba ka hankeid. "Eelarvega põhjendamine on mugav variant. Kui mõtleme eelmise sügise peale. Eelarve võeti vastu ja siis hakati mõtlema, kuidas rahastada. Nüüd on vastupidine olukord, kus öeldakse, et eelarvet pole ja ei saa otsustada. Alati leiab üht või teistpidi vabanduse eelarvest," lisas ta.

Jaagant märkis, et eelmine valitsus kirjutas alla kokkuleppele, et raha leitakse, kuid sellestki taganeti. "Ma saan aru kõrgkoolijuhtide skepsisest, miks selline võte vajalik on," sõnas ta.

Jaagant märkis, et siiski on vajalik mõelda, kas praegune rahastamismudel on jätkusuutlik ja mis osa kõrghariduse rahastamisest oleks vaja ümber mõtestada.

"Valitsusel on mõttekoht, neid kuluartikleid on palju. Kas peaks olema kuskilt maalt omavastutus. Õhku on visatud, et korduva õppimise eest või eriala vahetamise eest tuleks ise maksta. Ka neid keskteid või muid lahendusi ilmselt on. Küllap need ajavad asja keeruliseks ja tooksid kaasa ootamatuid uusi probleeme, mida ei pruugi praegu ette kujutada," rääkis Jaagant.

Lepik märkis, et tasuline kõrgharidus ei ole kõigile kättesaadav, aga samas väga odavalt ja ka heldete stipendiumitega saavad Eestist pärit tudengid ka välismaal õppida. "Me peame arvestama, et konkurents üliõpilaste nimel on meil tegelikult rahvusvaheline, just Euroopa Liidu tasandil. Riigil on ju omal ka tellimus sees, meil on vaja tuua kõrgharitud eestlasi tööturule," sõnas ta.

Õppejõudude palgad jäävad üldhariduskoolide õpetajatele alla ning ei saa eeldada, et kõrgharidust annaksid kvaliteetselt inimesed, kelle palk jääb madalale tasemele, ütles Lepik.

Jaagant lisas, et kõrgharidust antakse tasuliselt ka inglise keeles ning mõnede erialade puhul peaks vaatama, mis keeles on hilisem töökeskkond ja võib-olla polegi mõnel erialal pakkuda tasuta eestikeelset kõrgharidust.

"Mõnel erialal peaks võib-olla olema rohkem lubatud tasulist ingliskeelset haridust pakkuda. Me peame mõtlema globaalsemat mingites kohtades," sõnas Jaagant ja lisas, et näiteks IT-sektoris võib kogu töökeskkond olla ingliskeelne.