Kiik rääkis ERR-ile, et analüüside kogumist on plaanis laiendada, kuid seda tehakse meditsiinilise näidustuse puhul, näiteks perearsti saatekirja alusel.

Ta rõhutas, et see eeldab ka reaalsete sümptomite ja koroonaviirusekahtluse olemasolu - kogu elanikkonna laustestimist pole mingit mõtet teha, see oleks aja-, ressursi- ja rahamahukas ning tekitaks asjatuid valearvamusi viiruse olemasolu või selle puudumise kohta.

Ehkki võib tunduda, et testimiste arv on vähenenud, on see sotsiaalministri sõnul tegelikult hoopis pidevalt kasvanud. Alates 31. jaanuarist on Eestis kokku tehtud 1625 COVID-19 testi ja igal järgmisel päeval tehakse rohkem teste kui eelmisel.

"Küsimus on selles, et tõenäoliselt osakaal kõigist neist helistajatest, kes testi saavad, on langenud, kuna eeskätt on fokusseeritud kiirabiressurssi neile, kes seda testi kõige kiiremini vajavad ehk kroonilised haiged, eakamad ja tõsisemate sümptomitega inimesed. Sellest on tekkinud ka järjekorrad," tõdes ta. "Laborivõimekus on meil tagatud, seda on kasvatatud mitmel pool."

Kiik lisas, et testide kogumine on paraku füüsiliselt ajamahukas ja nõuab isikukaitsevahendite kasutamist. Nüüd aga lähenemine muutub

"Me ei räägi enam sadadest, vaid nädalate jooksul juba tuhandetest testidest koostöös erasektori teenusepakkujaga ehk me laiendame oluliselt, see on põhimõtteline lähenemise muutus. Siin ei ole küsimus tellimustes, vaid selles, et tulenevalt teiste riikide praktikast, ka WHO soovitustest ja mis seal salata, ka avalikust ootusest laiendame me mõnevõrra testide tegemise metoodikat ehk lihtsustame testile pääsemist ka inimestele, kellel on võib-olla nõrgemad sümptomid, kes ei ole riskigrupis," selgitas ta.

Kiik lisas, et siiski kehtib eelisjärjekord neile, kes testi kiiremini vajavad ehk kroonilised haiged, eakad ning tervishoiutöötajad.

Laialdasemaks testimiseks tuleb koostöös erasektoriga avada mitmes kohas üle Eesti testimispunkte, kuhu perearstil oleks võimalik haigeid saata. Igasse maakonda testpunktid ministri sõnul tõenäoliselt ei jõua, kuid regionaalne jaotus pannakse paika koostöös erasektoriga, nii et punkte oleks kolm-neli üle Eesti ega keskendutaks üksnes pealinnale. Lisaks peaks olema ka mobiilne lahendus, mis ajutisest vajadusest lähtuvalt maakondade vahel liiguks.