Selliseid tulevikuvaateid jagasid teadlased kuu aja vältel ERRi uudisteportaalis ilmunud intervjuudes. Neid mõtteid saab lugeda ERRi ja Tartu Ülikooli koostööprojekti leheküljelt „"Visioon 2032". Teadlaste mõtted võttis kokku Tartu Ülikooli konverents, millel esinesid tulevikumõtetega mitmed Eesti teadlased ja ühiskonnategelased.

Diplomita ja loenguteta ülikool

„Hea universitas, sulle ei ole palju aega elada antud, ometi oled sa igavene,“ ütles endine Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo konverentsil.

Mis võiks olla meie majakaks muutuvates oludes, kus kõrghariduse hulk maailmas kasvab plahvatuslikult, erialade piirid hägustuvad, kaovad piirid töö ja õpingute vahel ning hägustuvad raamid institutsionaliseeritud ja institutsioneerimata hariduse vahel, küsis Aaviksoo?

"Üleilmastuvas ja lamestuvas maailmas tuleb üha enam tähelepanu pöörata sellele, et ainuüksi tõejumala kummardamisest ei piisa, sest tõejumal on vaene. Tõejumal ei anna meile raha, raha annavad meile teised inimesed," sedastas Aaviksoo.

Seepärast on tema sõnul suurim väljakutse, kuidas ühitada tõejumala ja nende inimeste huve kes raha annavad.

Aaviksoo julgustab välja murdma särgist, mis on ajalooliselt Tartu Ülikoolile klassikalise kõiki valdkondi katva ülikooli ehk universitasena seadnud endale liiga ranged piirid.

Ei ole oluline, kas ülikool on klassikaline ülikool, mis katab kõike või spetsialiseerub ühiskonna spetsiifiliste huvide teenimisele, leidis Aaviksoo. "Me peaksime selle klassikalise ülikooli ja universitase müüridest välja murdma," nentis Aaviksoo.

Ma arvan, et peaksime keelest vähem rääkima, aga peaksime keeleasjanduses palju rohkem tegema. Ei ole oluline, mis keeles Tartu Ülikoolis räägitakse küll aga on oluline, et räägitaks ka eesti keeles. Läbi teaduskeele peab suutma eesti keelt end kehtestada tehnologiseeritud teaduskeelena.

Kui suudetakse eesti keel säilitada teaduskeelena, suudetakse ka keelt hoida, leidis Aaviksoo.

Piirava põhjusena tõi Aaviksoo välja ka Eesti ligipääsetavuse ehk selle, et siia ei ole kuigi lihtne pääseda. Lisaks kehvale lennuühendusele tuleb riigi siseselt, näiteks lennujaamast Tartusse saamiseks kulutada veel palju aega ja energiat.

Ta ei näe sellele lähiajal lahendust tulemas, kuid seda oleks vaja. Kui võtta eeskujuks mõni maailma esisaja ülikooli linn, siis need ei ole ükski alla 100 000 elanikuga linn. Lisaks ei asu ükski neist ülikoolidest lähimast lennujaamast rohkem kui tunni kaugusel.

Kui vahemaid ja geograafilist eraldatust muuta ei saa, tuleb mõelda, kuidas liikuda ise õppurite ja teadlasteni. Aaviksoo leiab, et virtuaalkeskkonnas maailmaga suhtlemine võiks olla lahendus kehvale geograafilisele positsioonile.

Üha enam tuleb pöörata tähelepanu üliõpilaste praktilistele vajadustele tööturul. Lähiaastakümnetel väheneb diplomi väärtus, leiab Aaviksoo. Sestap peavad ülikoolid diplomi asemel pöörama tähelepanu tööturul hakkama saamisele.

Ülikoolid peavad hoolitsema selle eest, et see mille üliõpilased päris kalli raha eest kaasa saavad, peab see olema ka ülikoolilõpetajale praktiliselt rakendamisest

Ülikoolid võiksid loobuda diplomi väljaandmisest. Selle asemel võiksid nad garanteerida lõpetajale esimese töökoha. Esimene töökoht on suurem väärtus kui diplom, leidis Aaviksoo.

Jaak Aaviksoo andis kolm soovitust, mida võiks panna kolme järgmisse arengukavasse:

* Esimesse arengukavva, mis kehtib aastani 2020: aastaks 2020 kaotatakse Tartu Ülikoolis kõik loengud.

* Aastani 2026 kehtivasse arengukavva: pool otseselt õppimisele kulutatud ajast peab olema veedetud virtuaalruumis.

* Kolmandasse arengukavva, mis kehtib aastani 2032, tuleks kirjutada, et 51 protsenti Tartu Ülikooli tudengitest on siia õppima tulnud väljast poolt Eestit.

Väikeriigi valikud

Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi endine välisminister rääkis Luxemburgi näitel, et seal on võetud motoks end naabritega võrreldes, et „kõik mida teie suudate teha, suudame meie teha paremini“.

See tähendab, et riik kompenseerib oma väiksust sellega, et saadab oma tudengid õppima välismaale ning laseb neil tuua tagasi suurepärased teadmised ja teiste kultuuride tundmise.

Kas Luxemburg on väikeriigina eduloo näide, küsis Hannibalsson.

Islandi näitest rääkides rõhutas ta väikerahva keskset eesmärki: säilitada keele ja kultuuri aluseks olev kõrgharidus ja teadus.

Kui soov oli säilitada oma rahvusülikooli ja -kultuuri, mingi Luxemburgiga sarnast teed: nii ettevõtjaid kui teadlasi saadeti omandama teadmisi välismaale.

Samas aga on Island teinud ka vigu. 1970. aastatel anti tudengitele laenu, et nad saaksid minna välismaale õppima. Selle asemel, et tulla tagasi Islandile, jäid intelligentsed ja haritud inimesed sageli välisriikidesse tööle.

Lisaks rääkis ta, et majanduskriis jättis Islandi kõrgharidusse sedavõrd suure augu, mille lappimiseks kulub vähemalt kaks põlvkonda.

Ta asetas lauale, et väikeriikide ees seisavad sarnased teemad: kas valitakse Põhjamaade suund, kus võimaldatakse riikliku raha eest tasuta haridus kõigile võimekatele, või minnakse USA riikide teed ning antakse kõigile võimalus raha eest õppida.

Väikeriigi väljakutsest rääkides andis ta soovitused:

* Andke kõigile noortele võimalus saada haridus demokraatlikus vaimus.

* Ei tasu raisata vahendeid teemade peale, milles ei olda parimad ning mis ei ole oma väikeses ühiskonnas keskselt olulised.

* Toetada haridust ja teadust nendes valdkondades, milles ollakse parimad.

* Saata oma tudengeid võimalikult palju välismaale õppima ning olla avatud kogu maailmale. Ehkki see võib tähendada osade talentide väljavoolu, tähendab see ka väljast poolt parimate ligimeelitamist.

Ülikoolid peavad andama rohkem teaduspõhist nõu

Helsingi ülikooli rektor Jukka Kola rääkis, et peamised väljakutsed Soome ülikoolide puhul on probleemiks tudengkonna vähenemine. Osalt põhjustab seda inimeste liikumine Aasia suurtesse ja nimekatesse ülikoolidesse.

Me ei tea, mis põhjustab kliimasoojenemist või mis on sellega kaasnevate mõjude tagajärjed. Ainus lahendus selles olukorras on olla paindlik ja muutustega kohanev.

Võrreldes ülikoole, siis ülikoolid ei ole võtnud ühiskonnas ja maailmas toimuvaid muutusi väga tõsiselt ning seetõttu ei olda ka tegelikult paindlikud ega muutustega toime tulevad.

Kola rõhutas rahvusvahelises mõttes väikeste ülikoolide nagu Tartu ja Helsingi omade puhul koostöö olulisust.

Ülikoolid peavad tema hinnangul suutma oluliselt rohkem anda teaduspõhist nõu valitsusele ja seadusandjatele.

Akadeemik Ene Ergma tõstis oma tervituses esile inimsuhete olulisust ning ülikooli kui teaduspõhise ülikooli juhi rolli. Põhjamaade ülikoolidega sarnanemiseks peavad Eesti ülikoolid võistlema rahvusvaheliselt, mitte riigi siseselt.

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm selgitas, et konverentsi horisondiks valitud aastaarv 2032 on aasta, mil TÜ saab 400aastaseks, ühtlasi on see aeg, millal praegu sündivad lapsed astuvad ülikooli ja praegu ülikoolis käivad tudengid langetavad ühiskonda suunavaid otsuseid.

Ülikooli ja akadeemilise hariduse tuleviku üle arutledes tõstatas Kalm muuhulgas küsimuse, kas aastal 2032 peab veel teaduslikult kujundatud skeletti akadeemilise hariduse aluseks või saab oskusi ja teadmisi omandada veebikursustel, mis on ülikooli mõte 20 aasta pärast ning kes on need inimesed, kes kannavad aastal 2032 endas ülikooli mõtet?

Volli Kalm koondas tulevikku vaatavad mõtted IT-visionäri Willian Gibsoni tsitaati „Tulevik on praegu, see lihtsalt on jaotatud ebaühtlaselt.“

Lojaaluseseta langeb Eesti riik aastaks 2032 kokku

 "Me kõik loodame, et Eesti on ka aastal 2032 meile vastuvõetav," akadeemik ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk. Selleks peab Eesti olema Eesti rippumatu mõnest teisest riigist ehk lihtsalt öeldes iseseisev, siin peab kõneldama eesti keelt ning siinsed inimesed peavad olema lojaalsed oma riigile.

Kui need tingimused ei ole täidetud, langeb Eesti aastaks 2032 kokku.

Samuti on oluline, et siia väljast poolt tulnud suudavad eelmainitud põhimõtteid omaks võtma, hoolimata etnilisest päritolust, nahavärvist või usulistest tõekspidamistest.

Eesti probleem pole selles, et siin on liiga palju etnilisi venelasi. Probleem on selles, et siin on liiga palju inimesi, kes sooviksid elada Eestis nagu see oleks Venemaa, märkis Undusk.

Rikkusesse investeerimine on riskantne

Swedbank ASi juhatuse liige Robert Kitt märkis majandusest rääkidest, et Eestile on oluline hoida väikest ja paindlikku tootmissüsteemi.

Tulevikus majanduse ees seisvatest probleemidest rääkides märkis Kitt, et suurim mure on demograafia, mis toob kaasa tööjõu puuduse ning tööjõukulude kasvu, sest maksumaksjaid on vähe.

Firmad peavad leidma viise, kuidas anda tootmises suuremat lisandväärtust. Siis tuleb ka innovatsioon.

Madalama palgaga töötajatel onpraegu kasulikum minna tööle välismaale, mis omakorda suurendab siin madalamalt tasustatud töökohtadel tööjõu puudust. Kitt viitas ka asjaolule, et see ohustab omakorda eesti keelt ja kultuuri, sest kohalikke elanikke jääb järjest vähemaks.

Siinkohal pole õigustatud võrrelda end Singapuriga, kus välistööjõu sisseränne kohalikku kultuuri ja keelt sedavõrd ei ohusta kui see mõjutaks Eestit.

Ohukohana märkis Kitt ka asjaolu, et väikeriigina on väga ohtlik suunata kõik vahendid ühte sektorisse.

Teine, mille eest Kitt hoiatas on valik, kas investeerida rikkuse tõstmisse või vaesuse vähendamisse. Kuna rikkust hoiab enda käes väga väike protsent ühiskonnast, on rikkuse tõstmisse investeerimine tema sõnul riskantne. See tähendab omakorda, et rikkuse suurendamisse panustamine võtab omakorda vahendeid vaestelt.

Vaesust saab vähendada ainult ümberõppega ja elukestva õppega, et inimesed, kes on ühes sektoris kaotanud töö, võiksid ümber asuda teise.

Milline võiks olla elu aastal 2032? Pane mõtted kirja kommentaariumis!